Ma pole väsinud, aga mõte liigub aegluubis ning sõnad kipuvad sassi minema.
Et oleks selge, miks ma tihtipeale pilte endast kasutan, ei tulene egoismist, vaid kogemusest sellega, mis inimesed arvavad sellest, kui ma neist pilti teen, rääkimata nende ebainimlikuks muutmisest.. Loodan, et tulevikus pole keegi selle vastu, kui nende pilti töötlen.
Ei lähe enam kaua aega, kui Kädi oma kompsud Geirangeris kokku paneb ning Eesti poole teele asub. Siis saab temagi tundma Katani põnevat ja sõprussidemeid proovile panevat maailma.
See on see tegelane, kellest kõik teised superkangelased vaikivad: mees, kes kannab kõikide rahvapäästjate isiklikke kandameid. Kõikjal. Samaaegselt. Olenemata kogusest.
Tõenäoliselt töötan veel kunagi selle kujunduse kallal ning lasen päriselt särgile trükkida.
Pean nentima, et külmetus ja kehv uni tõesti teevad oma töö, ent sain ühe kakulise tehtud nagile, just nii nagu ette kujutasin ja olen sellega päris rahul :).
Külmetus on mulle ootamatult selja tagant ligi hiilinud ning mind togima hakanud, seega on võimekus ka väiksem ning täna tegin kaks naginuppu: kassi ja koera. Kui te vaid teaks, kui kaua nendega aega läks, endalegi hämmastav..
Need 3 nuppu on pärit nagist, mis samuti läheb maagilisse korterisse nr.9, üllatuskingina loomulikult, kuigi nad teavad, et nad peaks mult nagi saama, aga millise, vot.. Seda saavad nad näha umbes nädala pärast.. Olen minagi must lammas, et ei pühendanud tänast ideed 20. Eesti taasiseseisvuse sünnipäevale, aga palju õnne meile kõigile soovin sellegi poolest ja seda sügavalt südamest, hea tunne on :).
Tundub, et augusti keskpaik ongi kurbade meenutuste aeg, sest täna oleks mu poolvend saanud 40-aastaseks, kui Läänemere märjad sügavused poleks teda koos MS Estoniaga endasse tõmmanud..
Tänane päev lõppes ootamatu lauasaagimistalguga kapi ehitamise tarvis, millest jäi järgi korralik saepurujälg. Mõelda vaid, et kunagi oli see puru olnud osa mitmest puust, mis kasvasid metsas üles, kuni ühel päeval nad inimese tarbeks maha lõigati ning ära toodi.. Elutsükkel.
Kuna Anu, Maris ja Kädi kolisid kokku ning neil polnud korteris mitte ainsamatki tooli, siis mõtlesin maale luurele minna ning leidsin pööningult ühe väga päevi näinud tooli. Ei arvanud sellest just kõige paremat, kuid võtsin siiski Tartusse kaasa, et ehk saab asja. Juba algusest oli üsna selge, et originaalsel kujul see kuhugi ei kõlba, eriti noorte neidude korterisse, seega otsisin taldlihvija välja ning töö võis alata..
Miks nr.9? Sest ma avastasin, et kõigi nimed (perekonnanimedega) on 9 tähte pikad. Ja see pole veel kõik! Nende korteri numbergi on 9! Vot neid kokkusattumusi.. või kas on?
Terve päev, varahommikust kella 6st järgmise päeva alguseni kell 1, kulus Eesti Energia päevade töötoaga tegelemiseks. Lasime seal lastel teha tuulikuid, millega mudelautosid liikuma panna ning makaronitorne, mis kõrgustesse tõusid. Meiega oli kaasas ka pisike Artur, kes kõigile naeratuse näole tõi, vahva pisike sell..
Mu termomeeter oli juba kaua aega lauapealses kruusis passinud tuhma, kahvatu ja nukrana. Aga tema õnneks, kuna mul oli maalimisest värvi üle jäänud, siis otsustasin ta üle värvida ning ka markeriga peale kritseldada, et selline nõukaaegne asi väheke moodsama välimuse saaks. Jahe on!
Juba teine öö on möödunud vähese unega, kuid päevad ja õhtud selle eest väga lõbusatena rõõmsate inimeste seltskonnas. Siiski, meenub kui mõnus ja vajalik on täisväärtuslik uni..
Improfilmilaagris lavastasime ühispildi, kus võtsime ritta nagu inimesed, keda kohe maha lastakse, niiet võib silmis natukenegi hirmu näha.. Ägedad inimesed, minu sõbrad.
Ülimalt lõbusa improfilmilaagri esimese päeva viimased tunnid tiksusid halastamatult ja järsku tuli meelde, et pidanuks nagu midagi looma.. Jäi silma üks paberipakk, kuhu keegi oli innukalt juba näo joonistanud. Võtsin patakast ühe lehe ning panin sauna tarbeks randmelt eemaldatud käekella sinna peale ja voilà! Pähe lendas uitmõte, mida juba ammu olin tahtnud teostada ja selline ta pidevalt kinni vajuvate silmade ning ülimalt mõnusa muusika taustal (aitäh, Janno) tuli..
Olin Jürgeni, Marise ja Anu inventuuritööd jälgimas ning üht ideed nendega arutamas ning tänu Anule sain enda kätte ühe suure ja ühe väikse katseklaasi ning pipeti, mis olid katki ning seega kasutuskõlbmatud. Pärast kuuma liimi, musta teipi, musta markerit ning värvilisi graanuleid, liiva ja soolalahuseid valmis selline.. keemiline sell.
See väike pilt sai vabalennul joonistatud Viljandi filmitalgute võttepäeva lõpus, kui päike oli juba varajasest hommikust peale nahka kõrvetanud ning pea uniseks ajanud.. Vastu ööd ootas veel ees pikk autosõit Tartu poole.
Alguses oli mõte teha midagi kohalike läätsepuu seemnetega, mis oma kaunadest minutis mitmeid korda kõva praksatusega neljas ilmakaares lendasid, kuid minu peas hakkas keerlema üks mõttetera ning leidsin ka lõuendi, kuhu oma idee kanda..
Klapid, mis said Sädele valmistatud, vajasid ka karpi ning endale omaselt kaunistasin selle endale meeldivate sümbolite ja ornamentidega. Mitte ei suutnud markerit käest panna, aga lihtsalt pidin.. lõpuks.
Nõnda siis.. Plaan, mis on ennast mu peas haudunud juba paar nädalat, saab lõpuks oma alguse..
Eesmärgiks on alates tänasest iga päev ühe aasta jooksul midagi loomingulist luua ning siia need postitada. Loodan niimoodi nö. "hoida ennast loomingulises vormis" ning isegi enda võimeid, oskusi ja fantaasiat edasi arendada, rääkimata päris mahuka portfoolio koostamisest.
Põnev katsumus saab alguse kõrvaklappide tellimuse ühe poolega, mis mul põhimõtteliselt ühe päeva jooksul valmis.
Konkreetselt selle poolega oli pikka aega jamamist, kuna ei saanud kolotratuuri paika, kuid lõppude lõpuks oli tellija, Säde, nendega ülimalt rahul ja see tegi ka minu tuju heaks :).
-----
PS! Selle projekti eesmärgiks pole iga päev valmis saada millegi sisulise või erakordselt geniaalsega, vaid lihtsalt viia mõtted stiilis a'la "ma võiks ju osata seda teha, teeks" või "ma olen kogu aeg seda tahtnud teha, aga pole teinud" reaalsete teosteni. Ma ei taotle, et neil oleks igakord mingit kindlat ajendit või mõtet, vaid saaks iga päev olla piisavalt rahul, et sai midagi tehtud. Ka mina olen inimene..