#242 - "Uinuv kaunitar"

Pehmede udusulgede kohal puhkab neiu, kelle hing väreleb siinse ja unemaailma vahel. Teda nähes võngub ka kõik minu sees. Ei, ma ei pea silmas vaid liblikaid, kes kevade esimese kuulutaja laulust saadik seal ringi lennanud on. See on midagi veel haruldasemat..

 Lähenen vaikselt nõnda rahulikult hingavale tüdrukule. See tasane nohin on kui uinutav mantra, mis muudab seinad mu ümber tuulte poolt voolitud liivadüünideks ning paneb akendest voolama koseveed. Ma ei tunneta enam piiri, kus asuvad mu sõrmed või kas see, millele ma astun, on enam põrand. Iga järgnev samm viib mind lähemale sellele ebamaisele olendile. Kuidas saakski ta olla inimene, kui tema ümbruses tundub aeg eksistentsi kaotavat? Miski muu pole oluline. On vaid tema ja mina oma ettevaatlike sammudega.

Ei.. Ma ei julge.. Mis siis saab, kui ta ärkama peaks?

Taban end taas liigselt mõtlemast. Nagu kiiguga käiks kord ringi ja ringi, aga selleks siin ruumi pole. 

Mu kiik seisab nüüd pea alaspidi paigal.  Kaunitar pani selle mu jaoks seisma.

Ma astun tasa edasi ning tunnen, kuidas ta mulle hinge poeb. Vaid tema ninasõõrmed liiguvad järjekordseks hingetõmbeks siinsest maailmast, tõmmates mind lähemale. Ma langen põlvili ning jään justkui sügavas transis imetlema kogu kirjeldamatut ilu, mis mu keha võimetuks on teinud.  Tõstan vaikselt oma käe õrnale nahale, mis ümber keerleva õhu taktis üles-alla liigub. Mu kopsud saavad osaks tema omadest, hingates seda sama värskust, mida temagi nautida saab. Ma tunnen, kuidas mu pea pööritama hakkab ning ma vajun pikali. 

Ruum mu ümber on kadunud, alles on vaid kõrvus kostuv armas nohin ning midagi pehmelt paitavat mu näppude all.  

Mind kui inimest pole enam olemas.. 

Libistan ettevaatlikult oma käe üle suikuja siidjaspehme kõhu ning emban ta hellalt oma kaissu. 

"Ma kaitsen sind, ära muretse," sosistan talle vaikselt kõrva samal ajal, mil ta avab tee oma imepärasesse unemaailma.

Ma ei ole enam üksi..

-o-o-o-
-o[ No Clear Mind - Static ]o-

-o-o-o-