#278 - "Möbiuse asotsiaal"

Miks jalutan öösel nõnda nukralt?

Kui elu kokku jooksnud ja mööda Möbiuse riba liigub, tuleb teelt välja astuda et ennast kõrvalt uurida.

Esmalt on vaja endale tunnistada, et on olnud liiga raske oma egost lahti öelda, olemata sealjuures egoistlik.

Tunnistan julgelt, et olen teinud vigu. Olin teadlik neist siis, kui nad juhtusid, ent lasin ikkagi asjadel niimoodi minna. Sellest olenemata ei mõista ma, miks nendest konksuga kinni peaks hakkama. Ka mina olen ju inimene! Vist?

Miks küll peetakse mind siiski egoistiks? Ma lihtsalt olen asotsiaalne kuju, see on mu valik, kuid mitte mu kirg.

Ma ei taha selline olla, kuid ometigi Sa lepid mu valikutega. Ma saan aru, et elu on minu enda otsuste teha, kuid miks Sa lased mul kannatada? Miks Sa ei viruta mulle reaalsusega näkku? Miks Sa vaatad pealt, kui ma kannatan? Kui ma petan iseennast? Valetan endale otse näkku? 

Ehk ma ei väärigi seda, et Sa mind tagasi ellu raputaks. Ma pean üksi lahti rabelema. Ma pean iseseisvalt edasi sammuma.

Nii mööda Tartu pimedaid tänavaid sel valgel ööl.. 

ma üksinda oma samme sean..

-o-o-o-

Sain inspiratsiooni jutust, mille ma ühel nukral õhtul kirja panin.

Uuendasin teda ja.. mõtlesin, kas jagada. Pole isiklikult mõeldud.