#329 - "Hallajastu Karlova Kaubapunkt"

[ Stseeni taustamuusika ] / [  kliki pildil, et näha detailsemalt ]

-----

„Miks ta nii karvutu on?“

„Miks ta üldse paljas on? Kas ta radiatsiooni ei karda?“ küsis Udo vastu, kui vennaga tuha seest kortsus paberilt palja naise leidis. 

„Mulle isegi meeldib“

„Võta siis endale,“ ütles Udo vanemale vennale ja pistis talle paberinutsaku pihku, „Ma lähen toon konserve, nagu ema käskis.“

Vend mühatas ainult näoräti tagant ja ta hallid silmad neelasid kujutist paberilt edasi.

Udo jooksis mööda tühjasid tänavaid. Tuhk ja tolm tema jalgade alt paiskumas halli maailma. Siit-sealt hämarusest piilusid hallide nägudega inimesed. Nad võisid tuha sees süüa oodates liikumatult päevi veeta. Peamiselt tabasid kärmed sõrmed prussakaid ja rotte. Kassid ja koerad olid juba haruldus. Nad läksid esimesena toiduks, kui nälg hakkas maad võtma. Ka lapsed olid levinud toit, seepärast hoidis poiss end valguse kätte ja taskus oli julgustav nuga. Mitte suur, aga piisav, et kellegi kõri läbi lõigata. Selle noaga tappis ta kassi kaks kuud tagasi. Kass maitses hästi. Ja väikesele õele sai kassi nahast mõnusa sooja ürbi. Aga siis söödi õde ära ja nüüd on kassinahk Udo magamisasemel padja eest. Võiduka jahimehe trofee.

Poiss peatus järsult ja kükitas põlenud auto kere taha. 

Kesklinnas oli mingi mäsu. Kõlasid karjed ja mürisemine.

Mürisemine? See oli võõras heli. Masinaid liikumas polnud Udo kunagi näinud. Need lõpetasid töö enne, kui Udo sündis ja tema oli juba päris vana. Tervelt üksteist talve vana ja juba tunnustatud jahimees.

Udo otsustas kontrollida, kuigi see oli vastuolus kõikide reeglitega. Kasvatus nõudis Udo sees, et ta valiks teise teekonna, aga uudishimu ajas teda edasi. 

Poiss lükkas oma jope keha ümber koomale ja sättis näorätti, et tuhka sisse ei hingaks. Udo otsis endale kõrgema koha ja roomas lähemale, jättes tuha sisse käänulise vao. 

Ühe suurema auto kõrvale jäi ta seisma ja seal varjus määrdunud sõrmega roostet nokkides ootas ta kuni mürin vaatevälja majade vahelt ilmus. 

Neil oli auto! Suur auto! Aga kuidas? Arutles Udo mõttes. Samas kesklinna kamp oli küllaltki taiplik. Kõik kartsid neid. Nad elasid suures hoones kesklinnas mille üks osa suure klaastornina kõrgustesse ulatus. Klaasidest polnud palju järgi. Pooled olid katki. Räägiti, et viimasel korrusel kõige kõrgemal oli neil kassikasvatus. Käisid jutud ka lastekasvatusest. 

Äärelinna lastele ikka räägiti, et kui nad ettevaatlikud ja sõnakuulelikud pole, siis kesklinna kamp nabib kinni ja sööb ära. Udo kartis seda, kuid samas oli see küllaltki tavapärane. Õe sõid nad oma perega ära jõulude ajal. Aga õde oli haige ka ja poleks kaua nagunii vastu pidanud. 

Udo otsustas lahkuda ja hiilis edasi.

Kesklinna lähedal elas Karlova Onu, kellel oli varutud konserve, mida ta hinge hinnaga müüs. Paljud neist olid juba riknenud, aga parem ikka kui mitte midagi. Vanal oli teravad kõrvad, kuulmismeel oli ka ainus meel, mis tal terav oli. Eks ta seetõttu suutiski nende lehkavate tinakarpide vahel elada, kuid just kuulmine hoidis teda nendel ohtlikel tänavatel elavate kirjas..

„Poiss?“

„Tere, Karlova Onu. Mu ema saatis. Konservide järele“

„Su ema...? Ahjaa see libu...“

„Ei mitte Libu vaid Anne. Onu Libu elab Veerikul.“ Ütles Udo süütude silmadega.

Karlova Onu hakkas naerma, nii et tatikollid ninakarvades vabisesid.

„Koomik. Ütle oma emale, et homme õhtul kell üheksa oleks siin. Ta peab konservid välja teenima.“

Udo ei teadnud, kuidas ema neid konserve välja teenima peaks, sest midagi väärtuslikku neil peres ei olnud, kui just mitte õe kondid, mis veel nende hüti nurgas olevas nahkportfellis halvemaid päevi ootasid. „Olgu“ ütles Udo ja võttis pealt roostetanud konservid vastu. Kogu selle õuduse keskel oli poiss endiselt südames Hea ning ei olnud veel piisavalt rotte lõksu püüdnud ning koeratapjate õõvastavaid ent elulisi lugusid kuulnud, et üldse ette kujutada, mis kurjad kavatsused Onul tegelikult tema emaga olid. Udo pistis konservid oma salli vahele ning tõttas edasi, kuid mitte veel kodu poole, sest teda endiselt paelusid taamalt kostuvad hääled. 

Läbi hallikassinise taeva särasid valguslaigud. Inimesed rääkisid, et taevas oli kord sama sinine kui sinisilmsete kassipoegade märjad silmad, kes oma ema teekonda poti poole jälgivad. Udo polnud seda kunagi näinud. Oli ainult tuhk...

Udo mõttelennu peatas ootamatu klõpsatus, mida sai tekitada vaid vedruga lahtilendav pussnuga. See kuulus ühele kiitsakakale kujule. Rohkem ei suutnud Udo läbi tihke tuhatormi eristada. Kuju ei olnud üksi. Paksust sudust liibusid nüüd välja neli siluetti, neli väga näljast ja õblukest kuju. 

„Tere, väike p o i s s ... „

-----

- J.Puusepa improviseeritud tekst, redigeeritud ja lõpp ümber kirjutatud minu poolt

Kes ära ei tundud, tegu on Karlova mõisaga. 

Kasutatud kari pilte: Udo, leek, udu, Karlova Onu, pudulojused, pilved, mõranenud tee, autovrakk, tank, T1, T2, T3